Aga mul on nüüd Ott!
Täna õhtul kolis sisse ja homme kavatsen tema pärast pool päeva vabaks võtta, et midagi toredat koos teha :)Kahjuks on ta (juba) täitsa hall. Ja väga karvane. Ja armastab süles olla. Ja ma olen sunnitud ta ööseks ja ilmselt ka homme pooleks päevaks vannituppa kinni panema....
Jah. Ma läksin peast lolliks ja võtsin omale täiesti ootamatult kiisu. Pisikese-pisikese ja nunnu.
Alles mõned päevad tagasi küsis korra Nele mu käest, et ega ma kassipoega ei taha. Mina kohe automaatselt vastasin, et "ei taha". Pärast korra küll juurdlesin selle üle, aga noh juba oli vastus antud ja mõte kadus peast. Nüüd tänaseks tellisin maakaubast värki. Ja täna saabus mailinglisti teade, et mida uut maakaup pakub ning kirjas oli ka tore jutuke, et koos kartulite-maasikatega sõidavad tänasel toiduringil ära andmiseks pärsia kassi ja mingi tundmatu kassi kenad pojad. Mõttest käis korra läbi, et nonii Mai, nüüd võid küll orki minna, sest kasse nähes ei ole mingit lootust vabandusi leida. Kaine mõistus muidugi seda ei tunnistanud. Läksin jala oma produktidele järele ja nagu arvata oligi, lahkus kohapeal ratsionaalne mõtlemisoskus mu juurest täielikult. Ja tagasi tulingi koos nunnu Otuga (ta oli selline unine otu-totu, sealt sai ka kohe nime). Jätsin ta hästi korraks üksi koju, et talle poest midagi hamba alla tuua (ja ka tagumiku alla) ning peale tagasi saabumist ripub ta mul nagu tita jala küljes ja vahib üles. Pisut ta nutab, aga niipea kui mu sülle saab ennast toetada, on vait kui sukk ja tudub. Tasakesi saan ta siis mõnikord korvi magama panna, aga üldjoontes tahab ta varsti sealt jälle mööda mu sääri üles ronida. Õudsalt armas on. Seda ma veel eriti mõelnud ei ole, kuidas ma vähe pikemalt kodust ära saan minna, aga küll kuidagi ikka saab.
















Muhu linnumustriga:




