Taustainfo:
1) aastaid ei ole politsei mind kordagi kinni pidanud;
2) mõned päevad tagasi kaotasid mu load ootamatult kehtivuse.
Mis te arvate, kui suur on tõenäosus saada nädala jooksul politseiniku poolt peatatud?
Kahjuks väga suur :-)
Eriti kui keerata politseiautole ette (oleks ta sinivalge auto olnud, oleks ma taibanud eemale hoida, aga eravärvides oli ja ma tõesti arvasin, et mul on õigus), siis kurjalt nende peale kätega vehkida (ei mingeid näppude kombinatsioone õnneks). Selle peale käivitus vilkurite töölepanek mu selja taga, "palun-esitage-oma-juhiload-ja-autodokumendid" vestlus ning väike õpetus liikluseeskirja teemadel ning lahkumine stiilis "olge-palun-edaspidi-ettevaatlikum". Jumal tänatud, et politseionul ei olnud aimu, mis kuupäev praegu on ning et minu lubade kehtivuse kuupäev juba minevikku on jäänud.....
Naeratasin viisakalt ja läksin Arki uusi lubasid taotlema.
Friday, 5 September 2008
Thursday, 4 September 2008
Lootust on
Guugeldasin sõnu CERNIT ja FIMO ning leidsin rea erinevaid blogisid. Ja see oli alles algus. Ilmselgelt tuleb välja, et suur osa praegusest noorusest ei ole hukka läinud :-)
See on uskumatu, kui palju tegeleb inimesi täiesti elutervete tegevustega. Lisaks fimotamisele veel kümned heegeldamise või kudumise blogid, pärlite valmistajad, imeliste esemete tegijad vanadest asjadest, kokkajad ja uute retseptide katsetajad jne jne. Noored toredad inimesed vuhivad meeletu tempoga uusi toredaid vidinaid oma kätega valmistada, üksteise võidu pannakse pilte tehtud töödest välja. Vägev värk. Ma arvasin, et on olemas mõned heegeldajad....aga et neid on palju ja et nad vahepeal arvuti taha istuvad ning oma tarkusi teistega jagavad....lihtsalt nii südamlik mu meelest :-)
See on uskumatu, kui palju tegeleb inimesi täiesti elutervete tegevustega. Lisaks fimotamisele veel kümned heegeldamise või kudumise blogid, pärlite valmistajad, imeliste esemete tegijad vanadest asjadest, kokkajad ja uute retseptide katsetajad jne jne. Noored toredad inimesed vuhivad meeletu tempoga uusi toredaid vidinaid oma kätega valmistada, üksteise võidu pannakse pilte tehtud töödest välja. Vägev värk. Ma arvasin, et on olemas mõned heegeldajad....aga et neid on palju ja et nad vahepeal arvuti taha istuvad ning oma tarkusi teistega jagavad....lihtsalt nii südamlik mu meelest :-)
Monday, 25 August 2008
Ma siiski eksisin
Meie kortermaja loos (SIIN) eksisin punktis 2 oma ülemiste naabrite osas. Kahjuks on ikkagi kõik kas päritav või õpitav. Ükspäev hommikul 06.30 kostis III korruse aknast valju kisa - läbivad sõnad olid bljääd, ljubov, tshjort, naahui* ja kõik see väga ebameeldiva tooniga. Lisaks oli kuulda erinevas suuruses ja materjalist esemete lendlemist. Õigemini siis maandumist. Peaks neile ütlema, et nad alustaksid edaspidi veidi hiljem, säästab äratuskella patareisid.
Ja siinkohal on hea meel tänada ka plastist õllepudelite juurutajat, sest nende kukkumisel IV korruse aknast autokapotile ei juhtu peaaegu mitte midagi :)
*Vabandan laste ees. Kuigi ega tänapäeva noorus enam vene keelest vist liiga hästi aru ei saa, seega pole ju väga hullu :)
Ja siinkohal on hea meel tänada ka plastist õllepudelite juurutajat, sest nende kukkumisel IV korruse aknast autokapotile ei juhtu peaaegu mitte midagi :)
*Vabandan laste ees. Kuigi ega tänapäeva noorus enam vene keelest vist liiga hästi aru ei saa, seega pole ju väga hullu :)
Sunday, 24 August 2008
Saturday, 23 August 2008
Vanu aegu meenutades
Kuna viimasel ajal ei ole midagi põrutavat toimunud, mis vääriks kirjutamist, siis asusin vanade meenutuste kallale. Tegin natu aastatetaguseid pilte korda ja panin picasasse üles ka. Indoneesia kohta jõudsin allkirjad ka piltidele alla panna, teiste osas töö jätkub.
Sunday, 10 August 2008
Ära anda
Kui kellelgi on huvi ühe kohvimasina ja võileivagrilli osas, siis annaksin need hea meelega ära kohta, kus need kasutust leiavad.
Mõlemad on töökorras. Kohvimasin on filtriga ja see võileivaasi on selline, kuhu pannakse 4 saiaviilu ja midagi head vahele ning siis aparaat pressib need kokku.
Mõlemad on töökorras. Kohvimasin on filtriga ja see võileivaasi on selline, kuhu pannakse 4 saiaviilu ja midagi head vahele ning siis aparaat pressib need kokku.
Friday, 8 August 2008
Seenemikud
Hurraaa!!! Minu lemmikaeg ehk seeneaeg on käes!!!!! :)
Seeni on nii palju, et terve metsaalune punab. Vähem kui tunniga täiesti suvalises metsas tulemuseks suur korvitäis pilvikuid.
Seeni on nii palju, et terve metsaalune punab. Vähem kui tunniga täiesti suvalises metsas tulemuseks suur korvitäis pilvikuid.
Tuesday, 5 August 2008
Sunday, 3 August 2008
Muljeid
Reisipiltidega läheb natuke aega, sest neid on sadu....kui mitte öelda, et peaaegu tuhat. Vaja veidi eeltööd teha :)
Aga muljed on ju olemas, alustan nendest:
Meie reisi sihtkohaks oli Gröönimaa lääneserv. Lendasime Kopenhagenist sinna Air Greenlandiga. Lennukis tabas meid meeletu lahkus - tellides omale gin+tonicu, mahla ja baylise küsis stjuardess täiesti imestunult "kas see on tõesti kõik? valige omale joogid ikka KOGU lennuks". Kui lisasid nimekirja näiteks coca-cola, siis ulatas ta neid kas 2 või 3 :-)
Kusjuures lend kestis vaid 4-5 tundi.
Esimene peatuspaik oli meil Ilulissati linnake (vaata kaardil vasakul umbes keskel). Elanikke ca 5000, kelgukoeri ka umbes sama palju. Seadsime enda kola telkimisplatsile (miljon-dollar-vaatega otse jäämägedele) ning asusime ümbrust uurima. Linnakeses väiksed erksate värvidega puitmajad, majade kõrval kaljudel ja tühermaadel kettides kelgukoerad. Suured alati ketis, pojad õnneks lahtiselt. Koerad ei näe suvel just kuigi ilusad välja (karv na niru ja pilk kurb), suurema osa ajast magavad ja vahepeal, kui keegi söögiga läheneb, siis uluvad. Koertest oli kahju. Neid ei peeta seal lemmikloomana, vaid hoopis transpordivahendina. Ja kes siis meilgi ikka niiväga oma autot paitamas käib. Nad ei puutu keegi oma koeri, ainult peksavad mõnikord. Poegi ikka paitavad, ega nad südametud inimesed pole. Lihtsalt suhtumine on koertesse hoopis teistsugune. Koerad austavad oma peremehi väga, kui hüüda "paremale" või "vasakule" või "seis", siis nad saavad aru ja kuuletuvad. Me seda kahjuks ei näinud, sest suvel lund ei ole ja koertega sõita ei saa. Põhjapolaarjoonest ülespoole ühtegi teist koera viia ei tohi, et greenlandic tõug teistega ei seguneks.
Aga muljed on ju olemas, alustan nendest:
Meie reisi sihtkohaks oli Gröönimaa lääneserv. Lendasime Kopenhagenist sinna Air Greenlandiga. Lennukis tabas meid meeletu lahkus - tellides omale gin+tonicu, mahla ja baylise küsis stjuardess täiesti imestunult "kas see on tõesti kõik? valige omale joogid ikka KOGU lennuks". Kui lisasid nimekirja näiteks coca-cola, siis ulatas ta neid kas 2 või 3 :-)
Kusjuures lend kestis vaid 4-5 tundi.
Esimene peatuspaik oli meil Ilulissati linnake (vaata kaardil vasakul umbes keskel). Elanikke ca 5000, kelgukoeri ka umbes sama palju. Seadsime enda kola telkimisplatsile (miljon-dollar-vaatega otse jäämägedele) ning asusime ümbrust uurima. Linnakeses väiksed erksate värvidega puitmajad, majade kõrval kaljudel ja tühermaadel kettides kelgukoerad. Suured alati ketis, pojad õnneks lahtiselt. Koerad ei näe suvel just kuigi ilusad välja (karv na niru ja pilk kurb), suurema osa ajast magavad ja vahepeal, kui keegi söögiga läheneb, siis uluvad. Koertest oli kahju. Neid ei peeta seal lemmikloomana, vaid hoopis transpordivahendina. Ja kes siis meilgi ikka niiväga oma autot paitamas käib. Nad ei puutu keegi oma koeri, ainult peksavad mõnikord. Poegi ikka paitavad, ega nad südametud inimesed pole. Lihtsalt suhtumine on koertesse hoopis teistsugune. Koerad austavad oma peremehi väga, kui hüüda "paremale" või "vasakule" või "seis", siis nad saavad aru ja kuuletuvad. Me seda kahjuks ei näinud, sest suvel lund ei ole ja koertega sõita ei saa. Põhjapolaarjoonest ülespoole ühtegi teist koera viia ei tohi, et greenlandic tõug teistega ei seguneks.
Linnas on silma järgi ca 100 autot. Teid on väga vähe, kõige pikem jupp on 6 km. Linnast välja mitte ühtki teed ei vii. Linnast välja viivad ainult paadid või helikopterid või lennukid. Kui kaugemate külade lapsed tahavad jõulude ajal internaadist koju minna, on vanemad sunnitud neile ostma kalli kopteripileti, sest mõnes kohas ei jäätu jää viimastel aastatel enam nii paksuks, et üle jää sõita saaks (kas siis koerte või mootorsaaniga). Gröönimaalased ja teised põhjamaa inimesed kogevad kliima soenemist vist kõige rängemini.
Loodus on ääretult kaljune, taimestik veidi meie raba moodi, ainult et ilma ühegi puuta. Õigupoolest mingid kased kasvasid, aga need olid mustikate mõõtu (ei jätnud kohe kuidagi puu muljet). Ilmaga vedas meil hullumoodi, päike oli kogu aeg taevas 24/7. Täna öösel Tallinnas lausa ehmatasin, et miks nii pime on. Jõudsin selle pideva helgusega täitsa ära harjuda.
Kui rannikul väikestel radadel käia, siis näeb umbes selliseid asju: piiritu tühjus (mitte ühtegi majakest ega onni väljaspool linna või küla), üksik jänes (kes pole ilmselt kunagi inimest näinud, sest istus ja vahtis meid totaka näoga ja ei osanud üldse karta), suured ilusad puhtad jäämäed (mis Ilulissati külje alt liustikult merre jõuavad, et seal siis vaikselt sulada, mõnikord kärgatades tükke kukutada või lausa ümber keerata), väiksed kalalaevad, väiksed vaalavaatluslaevad turistidele ning vastavalt siis mõnikord ka mõni vaal. Rannalt nägime vaala vaid üks kord, aga hiljem merel korduvalt.
Kui rannikul väikestel radadel käia, siis näeb umbes selliseid asju: piiritu tühjus (mitte ühtegi majakest ega onni väljaspool linna või küla), üksik jänes (kes pole ilmselt kunagi inimest näinud, sest istus ja vahtis meid totaka näoga ja ei osanud üldse karta), suured ilusad puhtad jäämäed (mis Ilulissati külje alt liustikult merre jõuavad, et seal siis vaikselt sulada, mõnikord kärgatades tükke kukutada või lausa ümber keerata), väiksed kalalaevad, väiksed vaalavaatluslaevad turistidele ning vastavalt siis mõnikord ka mõni vaal. Rannalt nägime vaala vaid üks kord, aga hiljem merel korduvalt.
Peale mõnepäevast ringihulkumist asusime kolmepäevasele kohalike poolt korraldatud tripile väikse paadiga. Suund oli põhja, sihtkohaks Ata küla (suvel elab seal 3 inimest) ja sealt 2 tunni laevatee kaugusel asuv Eqi liustik, mis otse merre jõuab. Vaalad sulpsasid ja puristasid, mõnikord pistis pea veest välja uudishimulik hüljes. Jäätükid või jääsupp ujus vees, päike paistis ja no küll oli ilus :) Mere peal kiskus külmaks, selga pidi toppima soojad püksid ja sooja mütsi ning kindad, samal ajal maal tuulevarjus aga oleks ka pluusi-pusa väel paras olnud (päike oli väga soe). Ei tea, kas oli õhk nii puhas või lihtsalt ilmaolud sellised, aga näha oli väga väga kaugele. Kogu aeg tundus, et hakkame varsti kohale jõudma, ent siis läks veel mitu tund aega, enne kui tegelikult päral olime. Vahepeal olid kaljud ja jääsein muutunud ka mitmeid kordi suuremaks alguses arvatust.
Ata külakeses ootas meid külalistele mõeldud majake vooditega (peale telkimist meeldiv vaheldus), väike söögimaja ning 3 võõrustajat (itaallane Andre, prantslane Julian ja üks taanlanna). Nende töö oli meid laevast kummipaadiga rannale vedada ning meile süüa teha ja lõbustada. See oli äraütlemata meeldiv koht. Nad püüdsid kala, korjasid rannakarpe, tegid meile mustikakooki (mustikate korjamiseks pidi tunnike mägesid enne ronima...), grillisid vaalaliha jne jne. Täiesti võrratu. Korraga oli laual vähemalt 4 sorti kala ja kõik ääretult maitsev. Nende sõnul on kalapüük niivõrd lihtne, et isegi sööta pole vaja panna, mine võta ainult kahvaga :)
Kogu mõnu varjutasid "sõbrad" sääsed ja kimalased. Käisime ringi nagu mesinikud (võrgud ümber pea), täitsa hullult palju oli neid tüütuid putukaid.
Kuna meie põhieesmärk ei olnud mitte hõrgutisi süüa ja niisama suvitada, vaid Eqi liustikku vaadata, siis ühe päeva veetsime taaskord oma laevakeses, mis sõitis paar tundi Ata külast edasi liustiku alla ning asus siis vaatluspositsioonile. Tegemist on ca 1 km laia (minu enda silma järgi öeldud mõõt) jääseinaga, mis aeg-ajalt tükkidena merre pudeneb. Jääseina kõrgus....hmmm....ei tea öelda....vast mingi 50 m? Seal lähedal pisikese laevas olles tunned end kui imetilluke täpp. Iga väiksemgi jääkamakas tekitab kukkudes meeletu paugatuse ning veidi ka laineid. Vahid ja vahid ja vahid ja rõõmustad iga varingu üle tundide kaupa. See oli igati väärt pikka loksumist (noh ja muidugi need toiduelamused aitasid ka sellele kõvasti veel kaasa ;).
Ata külakeses ootas meid külalistele mõeldud majake vooditega (peale telkimist meeldiv vaheldus), väike söögimaja ning 3 võõrustajat (itaallane Andre, prantslane Julian ja üks taanlanna). Nende töö oli meid laevast kummipaadiga rannale vedada ning meile süüa teha ja lõbustada. See oli äraütlemata meeldiv koht. Nad püüdsid kala, korjasid rannakarpe, tegid meile mustikakooki (mustikate korjamiseks pidi tunnike mägesid enne ronima...), grillisid vaalaliha jne jne. Täiesti võrratu. Korraga oli laual vähemalt 4 sorti kala ja kõik ääretult maitsev. Nende sõnul on kalapüük niivõrd lihtne, et isegi sööta pole vaja panna, mine võta ainult kahvaga :)
Kogu mõnu varjutasid "sõbrad" sääsed ja kimalased. Käisime ringi nagu mesinikud (võrgud ümber pea), täitsa hullult palju oli neid tüütuid putukaid.
Kuna meie põhieesmärk ei olnud mitte hõrgutisi süüa ja niisama suvitada, vaid Eqi liustikku vaadata, siis ühe päeva veetsime taaskord oma laevakeses, mis sõitis paar tundi Ata külast edasi liustiku alla ning asus siis vaatluspositsioonile. Tegemist on ca 1 km laia (minu enda silma järgi öeldud mõõt) jääseinaga, mis aeg-ajalt tükkidena merre pudeneb. Jääseina kõrgus....hmmm....ei tea öelda....vast mingi 50 m? Seal lähedal pisikese laevas olles tunned end kui imetilluke täpp. Iga väiksemgi jääkamakas tekitab kukkudes meeletu paugatuse ning veidi ka laineid. Vahid ja vahid ja vahid ja rõõmustad iga varingu üle tundide kaupa. See oli igati väärt pikka loksumist (noh ja muidugi need toiduelamused aitasid ka sellele kõvasti veel kaasa ;).
Tagasi Ata's ronisime natuke mäge (mina lõin tegelikult poole peal põnnama, sest ei saanud enam püsti käia, vaid pidi vahepeal kätega olematutest pragudest ennast kinni hoidma, et mitte alla pudiseda). Seal kohtasin ka väikest polaarrebast, kes nägi välja nagu suurte kõrvadega ilus must kassike - küllap oli väike rebaselaps.
Tagasiteel pakuti meile võimalust minna ühte tavalisse kohalikku elamisse ning süüa tradistioonilist rahvustoitu - hülgeliha. See oli keedetud koos kartulite ja riisiga ning maitses suurepäraselt (nagu loomaliha, aga veidi justkui maksa maitsega). Kodu oli nagu kodu ikka - telekas nurgas ja soe vesi tuleb kraanist :). Gröönimaalased (innuiidid) on kenad ja meeldivad inimesed, uhked oma päritolu üle ja üpris tolerantsed taanlaste (kes neid ju tegelikult valitsevad) ning ameeriklaste (kes on mitmesse kohta oma sõjaväebaasid loonud) suhtes.
Peale veel 2 ööd Ilulissatis telkimisplatsil lendasime nõks lõuna poole linnakesse nimega Kangerlussuaq. Täiesti mõttetu koht. Aga kuna seal on rahvusvaheline lennuväli, kust me koju saime lennata ning see on üks selliseid kohti, kust pääseb lihtsasti selle suure keset Gröönimaad oleva ice-capi peale (jäämütsile?!?), siis peatusime seal 2 päeva. Linn ise on tegelikult kunagine ameeriklaste baas, mistõttu ei ole seal eriti palju kohalikke. Need, kes seal elavad, töötavad lennujaamas ja see töö on neil ilmselt ainuke põhjus seal viibimiseks. Suured nö lasnamäe blokkmajad, tolmused teed ja kokkuvõttes väga ilmetu värk. Sisustasime oma 2 päeva rikkalike summade maksmisega taanlastele, kes seal mingeid lollide-turistide-tuure korraldavad.
Sealkandis on võimalik nimelt näha lisaks ica-capile ka metsikuid muskusveiseid. Uskudes turismibüroo tädi, kes suurte silmadega ütles, et jalgsi neid veiseid küll vaatama minna ei saa, sest need on nii kaugel, ostsime kalli muskusveiste vaatamise tuuri. Tuur nägi välja tõeline naljanumber - mingi tädi saabus kohe-koost-ära-laguneva mikrokaga, viis meid sellega linnast paari kilomeetri kaugusele mäe otsa ja viitas umbes cm suurusele täpikesele. Ise oli nii õnnelik, et veis on nüüd nähtud. Vaadates mäe teisele küljele, nägime veel kahte täppi ja siis kupatas tädi meid juba oma bussi, et nüüd peab kibekähku minema hakkama, sest järgmised turistid ootavad. Meil oli oidu talle öelda, mis me sellest arvame ning otsustasime mäeharjale edasi jääda. Natuke ringi uurides selguski, et üks veis pikutab käeulatuses ning hiilisime teda vaatama (täitsa tasuta, eksole). Saime 100 m kauguselt seda uhket looma jälgida - karva pikkus pidi tal olema kuni 90 cm ja see on 8 korda lambavillast soojem. Tõesti uhke elukas.
Jäämütsi vaatamise tuur oli umbes sama nõmedalt korraldatud (giid rääkis ainult taani keeles ning sedagi eriti ei kuulnud, sest ca 30 inimest oli topitud mingisse sõjaväelaste transpordikuuti, kus mürises hirmus kõvasti ning lisaks oli praeahju tunne, kuna temperatuur kuudis oli vähemalt 40 kraadi) , aga vähemasti saime tõepoolest jääl ära käia.
Tagasiteel pakuti meile võimalust minna ühte tavalisse kohalikku elamisse ning süüa tradistioonilist rahvustoitu - hülgeliha. See oli keedetud koos kartulite ja riisiga ning maitses suurepäraselt (nagu loomaliha, aga veidi justkui maksa maitsega). Kodu oli nagu kodu ikka - telekas nurgas ja soe vesi tuleb kraanist :). Gröönimaalased (innuiidid) on kenad ja meeldivad inimesed, uhked oma päritolu üle ja üpris tolerantsed taanlaste (kes neid ju tegelikult valitsevad) ning ameeriklaste (kes on mitmesse kohta oma sõjaväebaasid loonud) suhtes.
Peale veel 2 ööd Ilulissatis telkimisplatsil lendasime nõks lõuna poole linnakesse nimega Kangerlussuaq. Täiesti mõttetu koht. Aga kuna seal on rahvusvaheline lennuväli, kust me koju saime lennata ning see on üks selliseid kohti, kust pääseb lihtsasti selle suure keset Gröönimaad oleva ice-capi peale (jäämütsile?!?), siis peatusime seal 2 päeva. Linn ise on tegelikult kunagine ameeriklaste baas, mistõttu ei ole seal eriti palju kohalikke. Need, kes seal elavad, töötavad lennujaamas ja see töö on neil ilmselt ainuke põhjus seal viibimiseks. Suured nö lasnamäe blokkmajad, tolmused teed ja kokkuvõttes väga ilmetu värk. Sisustasime oma 2 päeva rikkalike summade maksmisega taanlastele, kes seal mingeid lollide-turistide-tuure korraldavad.
Sealkandis on võimalik nimelt näha lisaks ica-capile ka metsikuid muskusveiseid. Uskudes turismibüroo tädi, kes suurte silmadega ütles, et jalgsi neid veiseid küll vaatama minna ei saa, sest need on nii kaugel, ostsime kalli muskusveiste vaatamise tuuri. Tuur nägi välja tõeline naljanumber - mingi tädi saabus kohe-koost-ära-laguneva mikrokaga, viis meid sellega linnast paari kilomeetri kaugusele mäe otsa ja viitas umbes cm suurusele täpikesele. Ise oli nii õnnelik, et veis on nüüd nähtud. Vaadates mäe teisele küljele, nägime veel kahte täppi ja siis kupatas tädi meid juba oma bussi, et nüüd peab kibekähku minema hakkama, sest järgmised turistid ootavad. Meil oli oidu talle öelda, mis me sellest arvame ning otsustasime mäeharjale edasi jääda. Natuke ringi uurides selguski, et üks veis pikutab käeulatuses ning hiilisime teda vaatama (täitsa tasuta, eksole). Saime 100 m kauguselt seda uhket looma jälgida - karva pikkus pidi tal olema kuni 90 cm ja see on 8 korda lambavillast soojem. Tõesti uhke elukas.
Jäämütsi vaatamise tuur oli umbes sama nõmedalt korraldatud (giid rääkis ainult taani keeles ning sedagi eriti ei kuulnud, sest ca 30 inimest oli topitud mingisse sõjaväelaste transpordikuuti, kus mürises hirmus kõvasti ning lisaks oli praeahju tunne, kuna temperatuur kuudis oli vähemalt 40 kraadi) , aga vähemasti saime tõepoolest jääl ära käia.
Novembris tulevad Gröönis valimised, kus kohalikud elanikud saavad otsustada, kas nad soovivad suuremat iseseivust. Ma väga loodan, et see niimoodi läheb, sest gröönimaalaste oskus oma maad tutvustada sai hindeks "5+", aga taanlased pole üldse mingit hinnet väärt.
What Kind of Intelligence Do You Have?
Your Dominant Intelligence is Logical-Mathematical Intelligence |
![]() You are great at finding patterns and relationships between things. Always curious about how things work, you love to set up experiments. You need for the world to make sense - and are good at making sense of it. You have a head for numbers and math ... and you can solve almost any logic puzzle. You would make a great scientist, engineer, computer programmer, researcher, accountant, or mathematician. |
Saturday, 2 August 2008
Gröönimaalt tagasi
Maailma suurimal saarel käidud nagu naksti. Õige pea panen selle kinnituseks ka mõned pildid üles, aga enne magaks veidike :)
Etteruttavalt olgu öeldud, et Gröönimaa on hiiglama ilus!
Etteruttavalt olgu öeldud, et Gröönimaa on hiiglama ilus!
Tuesday, 22 July 2008
Soovitan kohvikut
Kui tahate istuda meeldivas kohas, süüa imehäid pannkooke ja selle eest mõistlikku hinda maksta, siis tasub minna kohvikusse BOHEEM. Asub Kopli 18 (Balti jaama lähedal). No küll on hea leid! Pakutakse ka salateid, tuleb lähiajal käbedasti ka neid minna proovima :-)
Aitäh vihjeandjale (ta ise teab, kellest jutt ;)
Aitäh vihjeandjale (ta ise teab, kellest jutt ;)
Puhkus
Kaks päeva puhkusest on juba mõnusalt ära tshillitud :) Homne kulub viimastele asjatoimetustele, matkavarude täiendamisele ja asjade pakkimisele ning ülehomme varahommikul lendab lennuk Tallinn-Kopenhagen, sealt kohe edasi Kopenhagen - Kangerlussuaq ning siis veel üks jupike Kangerlussuaq - Ilulissat.
Asjade pakkimine on kole keeruline, sest Gröönimaal on sooja -2 kuni +20. Katsu sa siis ainult vajalikke asju kaasa krabada, et sellises kliimas õnnelikult kämpida :-)
Asjade pakkimine on kole keeruline, sest Gröönimaal on sooja -2 kuni +20. Katsu sa siis ainult vajalikke asju kaasa krabada, et sellises kliimas õnnelikult kämpida :-)
Friday, 11 July 2008
Meie kortermaja lugu
Kirjutan üles mõned meie maja juhtumised minu pilgu läbi (juhtumised, mis väärivad mainimist...olgu öeldud, et neid on veel ja et see nimekiri on ainult minu trepikoja kohta):
1) III korruse aknast on alla oksendatud 2 x (maandumisega meie magamistoa aknale ja avatud akna tõttu ka veidi tuppa aknalauale). "Ülemise korruse noormees ei oska veel hästi juua" ütles tema ema, kui meie aknaid käis pesemas.
2) III korruse samas korteris ei saanud selle pojaga läbi ema uus mees, kes veidi napsutada armastas ning siis kedagi peksta soovis (arusaamatuks jäi alati, et keda - valikuteks oli vanaema, ca 5 aastane tütar, bolonka või siis eelmainitud 3 inimest...kuigi ma arvan, et iseend ta ei klohminud.....seega jääb valikusse 2). Sinna pidi poja palvel politseid kutsuma. Noh ja kõik karjusid ja jooksid mööda trepikoda. Reeglina öösiti. Nüüd on õnneks ema+mees+ laps ära kolinud, alles on poeg ja vanaema ja bolonka + lisandunud on poja pruut + uus tita. Kõik on vaikne ja rahulik, ilmselt oli kurja juur ikka see purjutav mees.
3) IV korruse korteris meie kohal elas ca 40-45 aastane naine. Tundus normaalne, aga ükskord viskas mind päeval 17.30 oma aknast odekolonnipudeliga. Oli täiesti umbjoobes. Õnneks ei saanud mulle ega autole pihta. Kutsusin politsei, prouale tehti trahvi ja läksin prouaga riidu (õnneks see ei väljendunud mulle ebameeldivalt). Ta kirjutas mulle postkasti vabandava kirja, aga ega ma talle ikka andeks ei andnud küll. See sama naine tekitas ükskord ilusal päeval meie trepikojas jubedaid hääli. Kena inimese kombel mõtlesin, kas peaks appi tõttama, sest keegi ilmselgelt on hädas või väga haige. Vargsi trepist üles minnes avanes pilt, kus see sama naisterahvas istus trepil, endal seelik rinnuni üles krutitud ja alt jummala alasti. Ajas vahtu suust välja ja jõuras. Kutsusime kiirabi. Ei olnud haigus. Oli liiga palju midagi sisse endale joonud vms.
4) meiega samal korrusel (õnneks mitte päris kõrval) elab üks onu. Onu joob väga palju. Ja suitsetab veelgi rohkem. Hea, et tema ust keegi liiga tihti ei paota, sest et iga kord tuleb sealt hirmsat haisu. Väljas ta minu meelest ei käi. Mõnikord ainult viiakse ta kiirabiga ära, kui ta on omal ribid puruks kukkunud ja siis tuleb arstionudele minna appi teda tassima. Onul käib külas vahetevahel üks naisterahvas. Ei saa aru, kes ta talle on. Nagu oleks tütar, aga nagu ei oleks ka. Ükskord igatahes pikutas see naine põiki trepikojas meie ukse ees. Oli liiga palju joonud. Siis pidi tal kätest kinni võtma ja ta oma korterisse lohistama, et oma ust saaks avada.
5) V korrusel elab nahkne mees. Mees on joodiku moega ja teoga, aga riietub uhkelt - üleni mustas nahas. Teda ei ole ma veel kunagi kainena näinud. Ükskord eelmisel aastal ühel nädalavahetusel, kui me teda veel ei tundnud nägupidi, magas ta I ja II korruse vahel trepikojas. Meile aga pidid tulema külalised (lastega ja puha). Arvasime, et oleks parem, kui see mees seal ei magaks. Sai üles aetud. Kooberdas välisukse juurde, sonis ja seletas midagi vene keeles, lõpuks küsis, et kus ta on ning siis ringi vaadates selgus, et ta siiski elab selles majas. Siis sai vähemalt kolmandale korrusele hooga mindud, õnneks laste silme eest ära. Nahksel mehel käivad väga õudsad sõbrad külas. Peale nende esmakordset nägemist püüan ma mitte midagi trepikojas puutuda. Ja alati pesen kohe käed ära, kui koju saan.
6) Nahkse mehe kõrvale kolisid sügisel mingid italianod. Kolimist alustasid nad prügi väljatassimisega. See toimus sedasi - kogu kola mustadesse prügikottidesse ja siis põmmdi-põmmdi-põmmdi veeti neid musti kotte enda järel trepist alla (jajah, viiendalt esimesele). Teisel korrusel (ehk et meie ukse taga) olid kõikidel kottidel augud sees, sest et seal sees olnud klaaspurgid olid ju oh imet katki läinud. Terve trepikoda haises hapukurgivedeliku ja prügi järgi, läga ja kildude vahel laiutas palju muud huvitavat sodi. Kui ma olin igas võimalikus keeles onuga rääkimas käinud, koristas ta suuremad hunnikud ära. Olgu öeldud, et lõhn oli veel kaua õhus. Kui lõhn hajuma hakkas, jõudis nende remont niikaugele, et välja veeti kõik vanad kanalisatsioonitorud. Aga mitte päris välja, vaid trepikoja välisukse kõrvale sissepoole. Küll oli nauditav sealt mitmeid päevi mööda käia. Ma jälle ei suutnud, pidin minema neile ütlema, et need võiks kuskile ära viia, sest juba väga jube on.
7) mingis IV või V korruse korteris elavad lõbusad noored. Neile meeldib pidutseda. Küll on kena, et nende ja meie vahel on vähemalt 1 korter veel (muusika väga ei häiri). Igal reedel ja laupäeval kepsutavad öösiti treppidest üles ja alla kümned jalapaarid kilgete saatel ning mõnikord hommikul 7.30 ajal tööle minnes (jajah, argipäeval) võib näha punaste silmadega öö läbi pidutsenud noormehi, 4 lahtist õlut käes, kasiino poolt tulemas. Kui jutt juba kasiino peale läks, siis edaspidi MITTE KUNAGI ei kavatse ma elada kasiinole lähemal kui vähemalt 1 km (loe: väga valjuhäälsed ja väsimatud külastajad, mõnikord nädala ega järjest lausa terve bussitäis mustlasi...kuigi nende elu ja asjaajamisi oli vähemasti huvitav jälgida, tuleb tunnistada)
8) nüüd on juba ca pool aastat IV korruse joodikdaam kadunud olnud (ta korter oli vahepeal müügis, ju siis müük õnnestus). Tema asemel elavad inimesed, kes oma söögijäänused pilluvad aknast alla. Kahjuks on akna alla tavaliselt pargitud minu auto. Küll on "meeldiv" alustada oma päeva suitsukalajäänuste korjamisega auto katuselt ja kojameeste vahelt, mõnikord on ka lihajäänuseid või mingit näkitsemist üle jäänud. Ka suitsukonid ja muidu praht. Shallallaaa. Selle, et tegemist on IV korrusega, sain alles hiljuti teada ning politseid ei ole veel jõudnud kutsuda (ootan mahlakamat saaki). Kui muidugi politsei üldse minu kutse peale veel ilmub.... Ja kui meenutada, siis tegelikult visati juba eelmisel aastal ka asju aknast alla...hmm....küllap neid viskajaid on siis teisigi.
9) maja taga pisikesel haljasalal käib sooja aja saabudes vilgas elu - üks jalgadeta ratastoolionu magab siin nüüd tihedamini, talvel on ta seal harvem. Magab istudes, pea longus ja tekk üle pea maha rippumas. Lisaks toimub pikk ja pidev piknik - ca 3-4 nägu on peaaegu alati kohal jõmisemas. Kes viskab vahepeal uinakuks pikali, kes pissib puu vastu, üks mees millegipärast nühib mõnikord ka paljast tagumikku vastu puud.
Küll on kena maja kultuuripealinna keskuses ühel tähtsal puiesteel, eksole? Ja see on tõepoolest ainult 1 trepikoda, usute või mitte. Kui keegi tuleb mulle rääkima, et meil ei ole Eestis alkoholiprobleemi, siis ma võin pakkuda nädalast testperioodi selles majas ;)
1) III korruse aknast on alla oksendatud 2 x (maandumisega meie magamistoa aknale ja avatud akna tõttu ka veidi tuppa aknalauale). "Ülemise korruse noormees ei oska veel hästi juua" ütles tema ema, kui meie aknaid käis pesemas.
2) III korruse samas korteris ei saanud selle pojaga läbi ema uus mees, kes veidi napsutada armastas ning siis kedagi peksta soovis (arusaamatuks jäi alati, et keda - valikuteks oli vanaema, ca 5 aastane tütar, bolonka või siis eelmainitud 3 inimest...kuigi ma arvan, et iseend ta ei klohminud.....seega jääb valikusse 2). Sinna pidi poja palvel politseid kutsuma. Noh ja kõik karjusid ja jooksid mööda trepikoda. Reeglina öösiti. Nüüd on õnneks ema+mees+ laps ära kolinud, alles on poeg ja vanaema ja bolonka + lisandunud on poja pruut + uus tita. Kõik on vaikne ja rahulik, ilmselt oli kurja juur ikka see purjutav mees.
3) IV korruse korteris meie kohal elas ca 40-45 aastane naine. Tundus normaalne, aga ükskord viskas mind päeval 17.30 oma aknast odekolonnipudeliga. Oli täiesti umbjoobes. Õnneks ei saanud mulle ega autole pihta. Kutsusin politsei, prouale tehti trahvi ja läksin prouaga riidu (õnneks see ei väljendunud mulle ebameeldivalt). Ta kirjutas mulle postkasti vabandava kirja, aga ega ma talle ikka andeks ei andnud küll. See sama naine tekitas ükskord ilusal päeval meie trepikojas jubedaid hääli. Kena inimese kombel mõtlesin, kas peaks appi tõttama, sest keegi ilmselgelt on hädas või väga haige. Vargsi trepist üles minnes avanes pilt, kus see sama naisterahvas istus trepil, endal seelik rinnuni üles krutitud ja alt jummala alasti. Ajas vahtu suust välja ja jõuras. Kutsusime kiirabi. Ei olnud haigus. Oli liiga palju midagi sisse endale joonud vms.
4) meiega samal korrusel (õnneks mitte päris kõrval) elab üks onu. Onu joob väga palju. Ja suitsetab veelgi rohkem. Hea, et tema ust keegi liiga tihti ei paota, sest et iga kord tuleb sealt hirmsat haisu. Väljas ta minu meelest ei käi. Mõnikord ainult viiakse ta kiirabiga ära, kui ta on omal ribid puruks kukkunud ja siis tuleb arstionudele minna appi teda tassima. Onul käib külas vahetevahel üks naisterahvas. Ei saa aru, kes ta talle on. Nagu oleks tütar, aga nagu ei oleks ka. Ükskord igatahes pikutas see naine põiki trepikojas meie ukse ees. Oli liiga palju joonud. Siis pidi tal kätest kinni võtma ja ta oma korterisse lohistama, et oma ust saaks avada.
5) V korrusel elab nahkne mees. Mees on joodiku moega ja teoga, aga riietub uhkelt - üleni mustas nahas. Teda ei ole ma veel kunagi kainena näinud. Ükskord eelmisel aastal ühel nädalavahetusel, kui me teda veel ei tundnud nägupidi, magas ta I ja II korruse vahel trepikojas. Meile aga pidid tulema külalised (lastega ja puha). Arvasime, et oleks parem, kui see mees seal ei magaks. Sai üles aetud. Kooberdas välisukse juurde, sonis ja seletas midagi vene keeles, lõpuks küsis, et kus ta on ning siis ringi vaadates selgus, et ta siiski elab selles majas. Siis sai vähemalt kolmandale korrusele hooga mindud, õnneks laste silme eest ära. Nahksel mehel käivad väga õudsad sõbrad külas. Peale nende esmakordset nägemist püüan ma mitte midagi trepikojas puutuda. Ja alati pesen kohe käed ära, kui koju saan.
6) Nahkse mehe kõrvale kolisid sügisel mingid italianod. Kolimist alustasid nad prügi väljatassimisega. See toimus sedasi - kogu kola mustadesse prügikottidesse ja siis põmmdi-põmmdi-põmmdi veeti neid musti kotte enda järel trepist alla (jajah, viiendalt esimesele). Teisel korrusel (ehk et meie ukse taga) olid kõikidel kottidel augud sees, sest et seal sees olnud klaaspurgid olid ju oh imet katki läinud. Terve trepikoda haises hapukurgivedeliku ja prügi järgi, läga ja kildude vahel laiutas palju muud huvitavat sodi. Kui ma olin igas võimalikus keeles onuga rääkimas käinud, koristas ta suuremad hunnikud ära. Olgu öeldud, et lõhn oli veel kaua õhus. Kui lõhn hajuma hakkas, jõudis nende remont niikaugele, et välja veeti kõik vanad kanalisatsioonitorud. Aga mitte päris välja, vaid trepikoja välisukse kõrvale sissepoole. Küll oli nauditav sealt mitmeid päevi mööda käia. Ma jälle ei suutnud, pidin minema neile ütlema, et need võiks kuskile ära viia, sest juba väga jube on.
7) mingis IV või V korruse korteris elavad lõbusad noored. Neile meeldib pidutseda. Küll on kena, et nende ja meie vahel on vähemalt 1 korter veel (muusika väga ei häiri). Igal reedel ja laupäeval kepsutavad öösiti treppidest üles ja alla kümned jalapaarid kilgete saatel ning mõnikord hommikul 7.30 ajal tööle minnes (jajah, argipäeval) võib näha punaste silmadega öö läbi pidutsenud noormehi, 4 lahtist õlut käes, kasiino poolt tulemas. Kui jutt juba kasiino peale läks, siis edaspidi MITTE KUNAGI ei kavatse ma elada kasiinole lähemal kui vähemalt 1 km (loe: väga valjuhäälsed ja väsimatud külastajad, mõnikord nädala ega järjest lausa terve bussitäis mustlasi...kuigi nende elu ja asjaajamisi oli vähemasti huvitav jälgida, tuleb tunnistada)
8) nüüd on juba ca pool aastat IV korruse joodikdaam kadunud olnud (ta korter oli vahepeal müügis, ju siis müük õnnestus). Tema asemel elavad inimesed, kes oma söögijäänused pilluvad aknast alla. Kahjuks on akna alla tavaliselt pargitud minu auto. Küll on "meeldiv" alustada oma päeva suitsukalajäänuste korjamisega auto katuselt ja kojameeste vahelt, mõnikord on ka lihajäänuseid või mingit näkitsemist üle jäänud. Ka suitsukonid ja muidu praht. Shallallaaa. Selle, et tegemist on IV korrusega, sain alles hiljuti teada ning politseid ei ole veel jõudnud kutsuda (ootan mahlakamat saaki). Kui muidugi politsei üldse minu kutse peale veel ilmub.... Ja kui meenutada, siis tegelikult visati juba eelmisel aastal ka asju aknast alla...hmm....küllap neid viskajaid on siis teisigi.
9) maja taga pisikesel haljasalal käib sooja aja saabudes vilgas elu - üks jalgadeta ratastoolionu magab siin nüüd tihedamini, talvel on ta seal harvem. Magab istudes, pea longus ja tekk üle pea maha rippumas. Lisaks toimub pikk ja pidev piknik - ca 3-4 nägu on peaaegu alati kohal jõmisemas. Kes viskab vahepeal uinakuks pikali, kes pissib puu vastu, üks mees millegipärast nühib mõnikord ka paljast tagumikku vastu puud.
Küll on kena maja kultuuripealinna keskuses ühel tähtsal puiesteel, eksole? Ja see on tõepoolest ainult 1 trepikoda, usute või mitte. Kui keegi tuleb mulle rääkima, et meil ei ole Eestis alkoholiprobleemi, siis ma võin pakkuda nädalast testperioodi selles majas ;)
Monday, 7 July 2008
Kaktuste lugu

Umbes 25 aastat tagasi sai Marion Elina kaktuse küljest väikese kaktusepoja (edaspidi EKP - Elina kaktuse poeg).
Umbes 6-7 aastat tagasi sain mina Marioni käest selle kaktuse poja (EKPP - jajah, pojapoeg, ma mõtlen).
Sel aastal andsin mina Marionile oma kaktuse eelmisel aastal sündinud 2 poega, kuna minu kaktuse ema ja isa (loe: Marioni kaktused) olid vahepeal ära surnud ja ühe poja jätsin endale (EKPPP).
Täna avastasin, et sellel pojal on väike poeg küljes!
Ehk et Elina suurel kaktusel sündis hiljuti pojapojapojapoeg!!! Kaktused paistavad tänapäeval varem suguküpseks saavat kui vanasti ;-)
Vaat selline sugupuu. Peaks Elina käest küsima, kas ta üldse mäletab seda kaktust :D
Umbes 6-7 aastat tagasi sain mina Marioni käest selle kaktuse poja (EKPP - jajah, pojapoeg, ma mõtlen).
Sel aastal andsin mina Marionile oma kaktuse eelmisel aastal sündinud 2 poega, kuna minu kaktuse ema ja isa (loe: Marioni kaktused) olid vahepeal ära surnud ja ühe poja jätsin endale (EKPPP).
Täna avastasin, et sellel pojal on väike poeg küljes!
Ehk et Elina suurel kaktusel sündis hiljuti pojapojapojapoeg!!! Kaktused paistavad tänapäeval varem suguküpseks saavat kui vanasti ;-)
Vaat selline sugupuu. Peaks Elina käest küsima, kas ta üldse mäletab seda kaktust :D
Sunday, 6 July 2008
Toidu tellimine
Kuna ma olen korralikult läbinud vähemalt osa oma "vaja teha" nimekirjast ning kohtunud Kristiinaga (vt eelmine postitus punkt 2.2), siis temaga vesteldes tuli muu jutu sees välja ka info, et praktiliselt minu kvartalis asub meeldiv toidupunkt nimega RIIS. Tegelikult olin ma seda ammu näinud, aga kuna asukoht ei ole mitte liiga kutsuv (enne Riisi asus seal mingi õudsamat sorti keldribaar), siis ei olnud ma julgenud sinna sisse minna.... Kristiina ütles, et tal oli sama lugu ning kahetseb pikka julguse kokkuvõtmist, sest toidud on seal head. Koht vist mingi peen pole (ega ma pole seal ikka käinud). Aga see kusjuures ei puutu peaaegu üldse asjasse, sest sealt saab toitu mugavalt tellida. Natuke nagu hiina toit, aga minu meelest Eestis saadaoleva tüüpilise hiina toiduga võrreldes veidi teise maitsega (midagi tai poole hoopis?!?). Igatahes kui vaadata www.riis.ee, siis on leiab sealt täpsema info. Kesklinnas kohaletoomine tasuta, mujal 35 krooni. Üks toiduportsjon on paras vähemalt kahele, tibuisuga inimeste puhul jätkub rohkematelegi. Portsud on sellistes ameerika filmidest tuntud püstistest papptopsidest, juurde riis ja pulgad. Iga päev on mingid päevatoidud ja siis on veel palju muudki. Mina küsisin lisaks veel kevadrulle (2 tk 30.-) ja nuudleid kana ja aedviljadega (hind teadmata). Nuudlid olid minu meelest küll väga head. Kahjuks on nad ainult 19-ni lahti ning köök pannakse 18.30 kinni.
Tuesday, 1 July 2008
Blogi ringküsimustik
Teele käest sain teatepulga viiele küsimusele vastamiseks.
Eks ma siis vastan :-)
1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Hmm. Kas võib juhtuda, et olin just lõpetanud Tartus Ülikooli? Või oli see aasta varem....peab järgi vaatama :D
2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
1) Matkaspordist uued madratsid ja magamiskott osta
2) Kristiinaga kokku saada (sisekujunduslikud teemad)
3) neljapäevaks lasanje komponendid poest tuua
4) triikida
5) Gröönimaa kohta lugeda
3. Lemmiksnäkid?
puuviljad, juust, õllesigarid, marineeritud kurk, marineeritud seened vms. Üldiselt mida vähem magus, seda sobivam.
4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Ostaks hästi palju ilusaid esemeid, sest võidab ju see, kellel on surres rohkem asju :D :D
Tegelikult ilmselt paneks suurema osa kuskile intressi teenima ja käiks edaspidi nädalas ainult 2-3 päeva tööl (lootes naiivselt saamatajäänud palgaosa intressidena saada...ja ikka sama ilusti edasi elada)
5. Kohad, kus oled elanud?
Tallinnas (Nõmmel, Kassisabas ja kesklinnas)
Rootsis
Tartus
Ja nüüd annan palve edasi oma blogisõpradele Nelele, Helele ja Ebele.
Eks ma siis vastan :-)
1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Hmm. Kas võib juhtuda, et olin just lõpetanud Tartus Ülikooli? Või oli see aasta varem....peab järgi vaatama :D
2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
1) Matkaspordist uued madratsid ja magamiskott osta
2) Kristiinaga kokku saada (sisekujunduslikud teemad)
3) neljapäevaks lasanje komponendid poest tuua
4) triikida
5) Gröönimaa kohta lugeda
3. Lemmiksnäkid?
puuviljad, juust, õllesigarid, marineeritud kurk, marineeritud seened vms. Üldiselt mida vähem magus, seda sobivam.
4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Ostaks hästi palju ilusaid esemeid, sest võidab ju see, kellel on surres rohkem asju :D :D
Tegelikult ilmselt paneks suurema osa kuskile intressi teenima ja käiks edaspidi nädalas ainult 2-3 päeva tööl (lootes naiivselt saamatajäänud palgaosa intressidena saada...ja ikka sama ilusti edasi elada)
5. Kohad, kus oled elanud?
Tallinnas (Nõmmel, Kassisabas ja kesklinnas)
Rootsis
Tartus
Ja nüüd annan palve edasi oma blogisõpradele Nelele, Helele ja Ebele.
Thursday, 26 June 2008
Imelikud toetused
Küll on ikka olemas imelikke toetusi. No mida ja kuidas just selline asi nüüd siis leevendama peaks:
Lapse sünnipäevatoetus määratakse pere teise ja järgnevate laste teiseks, kolmandaks, neljandaks ja viiendaks sünnipäevaks. Avalduse toetuse saamiseks võib esitada alates lapse sünnipäevakuust kolme kuu jooksul pärast lapse sünnipäeva. Üks lapse vanematest või eestkostja (vähemalt aasta enne lapse sünnipäeva), sünnipäevalaps ja pere esimene laps peavad rahvastikuregistri andmetel elama Tallinnas ühel aadressil.
allikas: http://www.tallinn.ee/teenused?action=vaata&id=614
Lapse sünnipäevatoetus määratakse pere teise ja järgnevate laste teiseks, kolmandaks, neljandaks ja viiendaks sünnipäevaks. Avalduse toetuse saamiseks võib esitada alates lapse sünnipäevakuust kolme kuu jooksul pärast lapse sünnipäeva. Üks lapse vanematest või eestkostja (vähemalt aasta enne lapse sünnipäeva), sünnipäevalaps ja pere esimene laps peavad rahvastikuregistri andmetel elama Tallinnas ühel aadressil.
allikas: http://www.tallinn.ee/teenused?action=vaata&id=614
Thursday, 19 June 2008
Päikesepatarei
Kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes on hiljuti muretsenud päikesepatarei, siis oleksin väga tänulik kontakti eest. Eelistatud on boiler-tüüpi lahendus.
Subscribe to:
Posts (Atom)

