Reisipiltidega läheb natuke aega, sest neid on sadu....kui mitte öelda, et peaaegu tuhat. Vaja veidi eeltööd teha :)
Aga muljed on ju olemas, alustan nendest:
Meie reisi sihtkohaks oli Gröönimaa lääneserv. Lendasime Kopenhagenist sinna Air Greenlandiga. Lennukis tabas meid meeletu lahkus - tellides omale gin+tonicu, mahla ja baylise küsis stjuardess täiesti imestunult "kas see on tõesti kõik? valige omale joogid ikka KOGU lennuks". Kui lisasid nimekirja näiteks coca-cola, siis ulatas ta neid kas 2 või 3 :-)
Kusjuures lend kestis vaid 4-5 tundi.
Esimene peatuspaik oli meil Ilulissati linnake (vaata kaardil vasakul umbes keskel). Elanikke ca 5000, kelgukoeri ka umbes sama palju. Seadsime enda kola telkimisplatsile (miljon-dollar-vaatega otse jäämägedele) ning asusime ümbrust uurima. Linnakeses väiksed erksate värvidega puitmajad, majade kõrval kaljudel ja tühermaadel kettides kelgukoerad. Suured alati ketis, pojad õnneks lahtiselt. Koerad ei näe suvel just kuigi ilusad välja (karv na niru ja pilk kurb), suurema osa ajast magavad ja vahepeal, kui keegi söögiga läheneb, siis uluvad. Koertest oli kahju. Neid ei peeta seal lemmikloomana, vaid hoopis transpordivahendina. Ja kes siis meilgi ikka niiväga oma autot paitamas käib. Nad ei puutu keegi oma koeri, ainult peksavad mõnikord. Poegi ikka paitavad, ega nad südametud inimesed pole. Lihtsalt suhtumine on koertesse hoopis teistsugune. Koerad austavad oma peremehi väga, kui hüüda "paremale" või "vasakule" või "seis", siis nad saavad aru ja kuuletuvad. Me seda kahjuks ei näinud, sest suvel lund ei ole ja koertega sõita ei saa. Põhjapolaarjoonest ülespoole ühtegi teist koera viia ei tohi, et greenlandic tõug teistega ei seguneks.
Aga muljed on ju olemas, alustan nendest:
Meie reisi sihtkohaks oli Gröönimaa lääneserv. Lendasime Kopenhagenist sinna Air Greenlandiga. Lennukis tabas meid meeletu lahkus - tellides omale gin+tonicu, mahla ja baylise küsis stjuardess täiesti imestunult "kas see on tõesti kõik? valige omale joogid ikka KOGU lennuks". Kui lisasid nimekirja näiteks coca-cola, siis ulatas ta neid kas 2 või 3 :-)
Kusjuures lend kestis vaid 4-5 tundi.
Esimene peatuspaik oli meil Ilulissati linnake (vaata kaardil vasakul umbes keskel). Elanikke ca 5000, kelgukoeri ka umbes sama palju. Seadsime enda kola telkimisplatsile (miljon-dollar-vaatega otse jäämägedele) ning asusime ümbrust uurima. Linnakeses väiksed erksate värvidega puitmajad, majade kõrval kaljudel ja tühermaadel kettides kelgukoerad. Suured alati ketis, pojad õnneks lahtiselt. Koerad ei näe suvel just kuigi ilusad välja (karv na niru ja pilk kurb), suurema osa ajast magavad ja vahepeal, kui keegi söögiga läheneb, siis uluvad. Koertest oli kahju. Neid ei peeta seal lemmikloomana, vaid hoopis transpordivahendina. Ja kes siis meilgi ikka niiväga oma autot paitamas käib. Nad ei puutu keegi oma koeri, ainult peksavad mõnikord. Poegi ikka paitavad, ega nad südametud inimesed pole. Lihtsalt suhtumine on koertesse hoopis teistsugune. Koerad austavad oma peremehi väga, kui hüüda "paremale" või "vasakule" või "seis", siis nad saavad aru ja kuuletuvad. Me seda kahjuks ei näinud, sest suvel lund ei ole ja koertega sõita ei saa. Põhjapolaarjoonest ülespoole ühtegi teist koera viia ei tohi, et greenlandic tõug teistega ei seguneks.
Linnas on silma järgi ca 100 autot. Teid on väga vähe, kõige pikem jupp on 6 km. Linnast välja mitte ühtki teed ei vii. Linnast välja viivad ainult paadid või helikopterid või lennukid. Kui kaugemate külade lapsed tahavad jõulude ajal internaadist koju minna, on vanemad sunnitud neile ostma kalli kopteripileti, sest mõnes kohas ei jäätu jää viimastel aastatel enam nii paksuks, et üle jää sõita saaks (kas siis koerte või mootorsaaniga). Gröönimaalased ja teised põhjamaa inimesed kogevad kliima soenemist vist kõige rängemini.
Loodus on ääretult kaljune, taimestik veidi meie raba moodi, ainult et ilma ühegi puuta. Õigupoolest mingid kased kasvasid, aga need olid mustikate mõõtu (ei jätnud kohe kuidagi puu muljet). Ilmaga vedas meil hullumoodi, päike oli kogu aeg taevas 24/7. Täna öösel Tallinnas lausa ehmatasin, et miks nii pime on. Jõudsin selle pideva helgusega täitsa ära harjuda.
Kui rannikul väikestel radadel käia, siis näeb umbes selliseid asju: piiritu tühjus (mitte ühtegi majakest ega onni väljaspool linna või küla), üksik jänes (kes pole ilmselt kunagi inimest näinud, sest istus ja vahtis meid totaka näoga ja ei osanud üldse karta), suured ilusad puhtad jäämäed (mis Ilulissati külje alt liustikult merre jõuavad, et seal siis vaikselt sulada, mõnikord kärgatades tükke kukutada või lausa ümber keerata), väiksed kalalaevad, väiksed vaalavaatluslaevad turistidele ning vastavalt siis mõnikord ka mõni vaal. Rannalt nägime vaala vaid üks kord, aga hiljem merel korduvalt.
Kui rannikul väikestel radadel käia, siis näeb umbes selliseid asju: piiritu tühjus (mitte ühtegi majakest ega onni väljaspool linna või küla), üksik jänes (kes pole ilmselt kunagi inimest näinud, sest istus ja vahtis meid totaka näoga ja ei osanud üldse karta), suured ilusad puhtad jäämäed (mis Ilulissati külje alt liustikult merre jõuavad, et seal siis vaikselt sulada, mõnikord kärgatades tükke kukutada või lausa ümber keerata), väiksed kalalaevad, väiksed vaalavaatluslaevad turistidele ning vastavalt siis mõnikord ka mõni vaal. Rannalt nägime vaala vaid üks kord, aga hiljem merel korduvalt.
Peale mõnepäevast ringihulkumist asusime kolmepäevasele kohalike poolt korraldatud tripile väikse paadiga. Suund oli põhja, sihtkohaks Ata küla (suvel elab seal 3 inimest) ja sealt 2 tunni laevatee kaugusel asuv Eqi liustik, mis otse merre jõuab. Vaalad sulpsasid ja puristasid, mõnikord pistis pea veest välja uudishimulik hüljes. Jäätükid või jääsupp ujus vees, päike paistis ja no küll oli ilus :) Mere peal kiskus külmaks, selga pidi toppima soojad püksid ja sooja mütsi ning kindad, samal ajal maal tuulevarjus aga oleks ka pluusi-pusa väel paras olnud (päike oli väga soe). Ei tea, kas oli õhk nii puhas või lihtsalt ilmaolud sellised, aga näha oli väga väga kaugele. Kogu aeg tundus, et hakkame varsti kohale jõudma, ent siis läks veel mitu tund aega, enne kui tegelikult päral olime. Vahepeal olid kaljud ja jääsein muutunud ka mitmeid kordi suuremaks alguses arvatust.
Ata külakeses ootas meid külalistele mõeldud majake vooditega (peale telkimist meeldiv vaheldus), väike söögimaja ning 3 võõrustajat (itaallane Andre, prantslane Julian ja üks taanlanna). Nende töö oli meid laevast kummipaadiga rannale vedada ning meile süüa teha ja lõbustada. See oli äraütlemata meeldiv koht. Nad püüdsid kala, korjasid rannakarpe, tegid meile mustikakooki (mustikate korjamiseks pidi tunnike mägesid enne ronima...), grillisid vaalaliha jne jne. Täiesti võrratu. Korraga oli laual vähemalt 4 sorti kala ja kõik ääretult maitsev. Nende sõnul on kalapüük niivõrd lihtne, et isegi sööta pole vaja panna, mine võta ainult kahvaga :)
Kogu mõnu varjutasid "sõbrad" sääsed ja kimalased. Käisime ringi nagu mesinikud (võrgud ümber pea), täitsa hullult palju oli neid tüütuid putukaid.
Kuna meie põhieesmärk ei olnud mitte hõrgutisi süüa ja niisama suvitada, vaid Eqi liustikku vaadata, siis ühe päeva veetsime taaskord oma laevakeses, mis sõitis paar tundi Ata külast edasi liustiku alla ning asus siis vaatluspositsioonile. Tegemist on ca 1 km laia (minu enda silma järgi öeldud mõõt) jääseinaga, mis aeg-ajalt tükkidena merre pudeneb. Jääseina kõrgus....hmmm....ei tea öelda....vast mingi 50 m? Seal lähedal pisikese laevas olles tunned end kui imetilluke täpp. Iga väiksemgi jääkamakas tekitab kukkudes meeletu paugatuse ning veidi ka laineid. Vahid ja vahid ja vahid ja rõõmustad iga varingu üle tundide kaupa. See oli igati väärt pikka loksumist (noh ja muidugi need toiduelamused aitasid ka sellele kõvasti veel kaasa ;).
Ata külakeses ootas meid külalistele mõeldud majake vooditega (peale telkimist meeldiv vaheldus), väike söögimaja ning 3 võõrustajat (itaallane Andre, prantslane Julian ja üks taanlanna). Nende töö oli meid laevast kummipaadiga rannale vedada ning meile süüa teha ja lõbustada. See oli äraütlemata meeldiv koht. Nad püüdsid kala, korjasid rannakarpe, tegid meile mustikakooki (mustikate korjamiseks pidi tunnike mägesid enne ronima...), grillisid vaalaliha jne jne. Täiesti võrratu. Korraga oli laual vähemalt 4 sorti kala ja kõik ääretult maitsev. Nende sõnul on kalapüük niivõrd lihtne, et isegi sööta pole vaja panna, mine võta ainult kahvaga :)
Kogu mõnu varjutasid "sõbrad" sääsed ja kimalased. Käisime ringi nagu mesinikud (võrgud ümber pea), täitsa hullult palju oli neid tüütuid putukaid.
Kuna meie põhieesmärk ei olnud mitte hõrgutisi süüa ja niisama suvitada, vaid Eqi liustikku vaadata, siis ühe päeva veetsime taaskord oma laevakeses, mis sõitis paar tundi Ata külast edasi liustiku alla ning asus siis vaatluspositsioonile. Tegemist on ca 1 km laia (minu enda silma järgi öeldud mõõt) jääseinaga, mis aeg-ajalt tükkidena merre pudeneb. Jääseina kõrgus....hmmm....ei tea öelda....vast mingi 50 m? Seal lähedal pisikese laevas olles tunned end kui imetilluke täpp. Iga väiksemgi jääkamakas tekitab kukkudes meeletu paugatuse ning veidi ka laineid. Vahid ja vahid ja vahid ja rõõmustad iga varingu üle tundide kaupa. See oli igati väärt pikka loksumist (noh ja muidugi need toiduelamused aitasid ka sellele kõvasti veel kaasa ;).
Tagasi Ata's ronisime natuke mäge (mina lõin tegelikult poole peal põnnama, sest ei saanud enam püsti käia, vaid pidi vahepeal kätega olematutest pragudest ennast kinni hoidma, et mitte alla pudiseda). Seal kohtasin ka väikest polaarrebast, kes nägi välja nagu suurte kõrvadega ilus must kassike - küllap oli väike rebaselaps.
Tagasiteel pakuti meile võimalust minna ühte tavalisse kohalikku elamisse ning süüa tradistioonilist rahvustoitu - hülgeliha. See oli keedetud koos kartulite ja riisiga ning maitses suurepäraselt (nagu loomaliha, aga veidi justkui maksa maitsega). Kodu oli nagu kodu ikka - telekas nurgas ja soe vesi tuleb kraanist :). Gröönimaalased (innuiidid) on kenad ja meeldivad inimesed, uhked oma päritolu üle ja üpris tolerantsed taanlaste (kes neid ju tegelikult valitsevad) ning ameeriklaste (kes on mitmesse kohta oma sõjaväebaasid loonud) suhtes.
Peale veel 2 ööd Ilulissatis telkimisplatsil lendasime nõks lõuna poole linnakesse nimega Kangerlussuaq. Täiesti mõttetu koht. Aga kuna seal on rahvusvaheline lennuväli, kust me koju saime lennata ning see on üks selliseid kohti, kust pääseb lihtsasti selle suure keset Gröönimaad oleva ice-capi peale (jäämütsile?!?), siis peatusime seal 2 päeva. Linn ise on tegelikult kunagine ameeriklaste baas, mistõttu ei ole seal eriti palju kohalikke. Need, kes seal elavad, töötavad lennujaamas ja see töö on neil ilmselt ainuke põhjus seal viibimiseks. Suured nö lasnamäe blokkmajad, tolmused teed ja kokkuvõttes väga ilmetu värk. Sisustasime oma 2 päeva rikkalike summade maksmisega taanlastele, kes seal mingeid lollide-turistide-tuure korraldavad.
Sealkandis on võimalik nimelt näha lisaks ica-capile ka metsikuid muskusveiseid. Uskudes turismibüroo tädi, kes suurte silmadega ütles, et jalgsi neid veiseid küll vaatama minna ei saa, sest need on nii kaugel, ostsime kalli muskusveiste vaatamise tuuri. Tuur nägi välja tõeline naljanumber - mingi tädi saabus kohe-koost-ära-laguneva mikrokaga, viis meid sellega linnast paari kilomeetri kaugusele mäe otsa ja viitas umbes cm suurusele täpikesele. Ise oli nii õnnelik, et veis on nüüd nähtud. Vaadates mäe teisele küljele, nägime veel kahte täppi ja siis kupatas tädi meid juba oma bussi, et nüüd peab kibekähku minema hakkama, sest järgmised turistid ootavad. Meil oli oidu talle öelda, mis me sellest arvame ning otsustasime mäeharjale edasi jääda. Natuke ringi uurides selguski, et üks veis pikutab käeulatuses ning hiilisime teda vaatama (täitsa tasuta, eksole). Saime 100 m kauguselt seda uhket looma jälgida - karva pikkus pidi tal olema kuni 90 cm ja see on 8 korda lambavillast soojem. Tõesti uhke elukas.
Jäämütsi vaatamise tuur oli umbes sama nõmedalt korraldatud (giid rääkis ainult taani keeles ning sedagi eriti ei kuulnud, sest ca 30 inimest oli topitud mingisse sõjaväelaste transpordikuuti, kus mürises hirmus kõvasti ning lisaks oli praeahju tunne, kuna temperatuur kuudis oli vähemalt 40 kraadi) , aga vähemasti saime tõepoolest jääl ära käia.
Tagasiteel pakuti meile võimalust minna ühte tavalisse kohalikku elamisse ning süüa tradistioonilist rahvustoitu - hülgeliha. See oli keedetud koos kartulite ja riisiga ning maitses suurepäraselt (nagu loomaliha, aga veidi justkui maksa maitsega). Kodu oli nagu kodu ikka - telekas nurgas ja soe vesi tuleb kraanist :). Gröönimaalased (innuiidid) on kenad ja meeldivad inimesed, uhked oma päritolu üle ja üpris tolerantsed taanlaste (kes neid ju tegelikult valitsevad) ning ameeriklaste (kes on mitmesse kohta oma sõjaväebaasid loonud) suhtes.
Peale veel 2 ööd Ilulissatis telkimisplatsil lendasime nõks lõuna poole linnakesse nimega Kangerlussuaq. Täiesti mõttetu koht. Aga kuna seal on rahvusvaheline lennuväli, kust me koju saime lennata ning see on üks selliseid kohti, kust pääseb lihtsasti selle suure keset Gröönimaad oleva ice-capi peale (jäämütsile?!?), siis peatusime seal 2 päeva. Linn ise on tegelikult kunagine ameeriklaste baas, mistõttu ei ole seal eriti palju kohalikke. Need, kes seal elavad, töötavad lennujaamas ja see töö on neil ilmselt ainuke põhjus seal viibimiseks. Suured nö lasnamäe blokkmajad, tolmused teed ja kokkuvõttes väga ilmetu värk. Sisustasime oma 2 päeva rikkalike summade maksmisega taanlastele, kes seal mingeid lollide-turistide-tuure korraldavad.
Sealkandis on võimalik nimelt näha lisaks ica-capile ka metsikuid muskusveiseid. Uskudes turismibüroo tädi, kes suurte silmadega ütles, et jalgsi neid veiseid küll vaatama minna ei saa, sest need on nii kaugel, ostsime kalli muskusveiste vaatamise tuuri. Tuur nägi välja tõeline naljanumber - mingi tädi saabus kohe-koost-ära-laguneva mikrokaga, viis meid sellega linnast paari kilomeetri kaugusele mäe otsa ja viitas umbes cm suurusele täpikesele. Ise oli nii õnnelik, et veis on nüüd nähtud. Vaadates mäe teisele küljele, nägime veel kahte täppi ja siis kupatas tädi meid juba oma bussi, et nüüd peab kibekähku minema hakkama, sest järgmised turistid ootavad. Meil oli oidu talle öelda, mis me sellest arvame ning otsustasime mäeharjale edasi jääda. Natuke ringi uurides selguski, et üks veis pikutab käeulatuses ning hiilisime teda vaatama (täitsa tasuta, eksole). Saime 100 m kauguselt seda uhket looma jälgida - karva pikkus pidi tal olema kuni 90 cm ja see on 8 korda lambavillast soojem. Tõesti uhke elukas.
Jäämütsi vaatamise tuur oli umbes sama nõmedalt korraldatud (giid rääkis ainult taani keeles ning sedagi eriti ei kuulnud, sest ca 30 inimest oli topitud mingisse sõjaväelaste transpordikuuti, kus mürises hirmus kõvasti ning lisaks oli praeahju tunne, kuna temperatuur kuudis oli vähemalt 40 kraadi) , aga vähemasti saime tõepoolest jääl ära käia.
Novembris tulevad Gröönis valimised, kus kohalikud elanikud saavad otsustada, kas nad soovivad suuremat iseseivust. Ma väga loodan, et see niimoodi läheb, sest gröönimaalaste oskus oma maad tutvustada sai hindeks "5+", aga taanlased pole üldse mingit hinnet väärt.
2 comments:
kõlab kaunis aga natuke kurb ja kole see kohalike koerte ja laste elu...
e.
Tegelikult on igas väiksemas külas ka kool olemas (kuni vist 14-aastaseni), nii et päris pisikesed ei pea küll kodust kaugel koolis käima. Käisime ühes 90 inimesega külakeses, seal küll igatahes oli kool :)
Post a Comment