Blogindusest

Üldiselt on blogimine suhteliselt kummaline tegevus, eksole.
Kui tahta enda jaoks mälestusi kirjutada, siis milleks oma jutukesi avaldama peaks. Kui tahta sõpradele-tuttavatele oma elust pajatada, siis võiks ju nad pigem külla kutsuda või helistada. Samas on nii tore hoida silm peal teiste tegevusel ja elul. Eriti kui lapsed on kasvamas, siis on nende toimetamisi ja pilte nii armas jälgida. Mulle meeldib blogindus lisaks teiste elude vaatlemisel uudishimu rahuldamisele aga ka seepärast, et aegajalt saab nõu või abi või häid ideid. Näiteks saan ma tänu avalikule virisemisele suure tõenäosusega piletid Hecuba etendusele. Ja nüüd on mul uus perearst. Ja tean, milline käteseep jäleda haisuga on. Ja Nele blogi jutt ajendas mind veekeefiri (india mereriisi) kasvatama. Ja Krista blogijutu järgi teen täna kiivi-banaani-magustoitu. Ja ühest täiesti võõra inimese blogist olen juba vähemalt 3 korda kõige paremat kohupiimakooki teinud. Ja nii edasi ja nii edasi. Osad kolivad oma elu ja tegevuse kajastamise feisbukki, aga mulle tundub see keskkond esiteks jube aeglane ja teiseks sellist ülearust kila-kola (a la "who is your lover of today" ja "your luck is today 82 %" jms) täis.