Elmiine on meie akna taga ilmselt juba tükk aega elanud, aga kuna ta ilmselt kas munes või siis vaikselt mune haudus, siis me isegi ei märganud ta saabumist. Kui aga kari lapsi näljapiukse tegema hakkasid ja Elmiine meeletu tihedusega toidu järel käima hakkas, oli võimatu teda mitte näha. Nüüdseks on piuksud muutunud üpris nõudlikuks säutsumiseks ja Elmiinel on noka vahel järjest suuremad portsjonid. Proovisin kaerahelveste näol abi pakkuda toidu leidmisel, aga see põlati ära. Eriti hästi lähevad pikakoivalised sääsed ja mingid ussikesed. See, kuidas ta suudab ca 30 sekundi jooksul leida vähemalt 5-6 suurt sääske ja need ilusti noka vahele koguda (ilma, et järgmise haukamisel kõik eelmised maha kukuks?!???), see on imetlusväärne. Pojad on kenasti koolitatud - niipea kui pea aknast välja pista ja nende poole vaadata, jäävad nad hoobilt vait. Lisaks on nad kenasti vait terve öö ja tuduvad. Esimesel öösel peale suurt söömist saabus äkitselt pikk vaikus ja pesast liikumist näha polnud. Kartsin, et linnuemaga on keegi suur ja kuri midagi halba teinud ja kuna keegi teine lastele ju süüa ei too, siis on lood halvad. Õnneks hommikul selgus, et nad lihtsalt magavad normaalse inimese kombel.
Küll oleks tore kui saaks kuidagi pihta sellele hetkele, kui nad pesast kõik välja koperdavad ning saabuvad meie vaatevälja aknaplekil ning esimesele lennutunnile lähevad. Visuaalsel vaatlusel tundub, et tegemist on linavästrikutega. Kui ma valesti arvan, siis palun linnutarkadel ruttu mind rumalusest päästa.
Lisan veel ühe pildi, kus on näha, kes meie sääserikkuse üle sel aastal eriti rõõmustab (selle saagi sai ta ca 15 -20 sekundiga!!!!!):
No comments:
Post a Comment