Nädalavahetusel tegin südame kõvaks ja eksportisin Oti Soome elama. Parema elu peale. Põhjuseid on mitmeid, ma ei hakka neid siin lahkama. Ega see mingi kerge tegu polnud. Pisardama ma laupäeval ei hakanud, aga täna hommikul viskas küll korraks päris hellaks. Mul nimelt oli alati hommikuti selline veerandtunnine armas aeg, kus ta eriti nunnult mul süles ringi puges, nurrus ja tõesti väga imelist armastusväärsust ilmutas. Tänahommikuses vastikus sügisilmas oleks see ära kulunud.
Ma loodan, et ta pisut ikka igatseb mu järele ja otsib mu varbaid, mida oma hirmteravate hammastega närida ning nutab taga üht hullukest, kes vabatahtlikult lasi tal mööda sääri üles-alla ronida. Õnneks ma tean, et tal on uues kodus palju mõnusam, sest ta on nii suur inimeste armastaja ning talle jagub seal rohkem tähelepanu ja käsi, kes teda sügavad ja paitavad :-)
No comments:
Post a Comment