Küll selle kampaania algatajatel võib uhke tunne olla praegu. 50 000 inimest (reeglina noort inimest) oma pilli järgi tantsima panna. Kõva sõna :)
Endal oli ka päris uhke, möödasõitvad rongid tuututasid rõõmsalt, meie alati lehvitasime, et siis kohe jätkata kümnete kilode kaupa pampersite ja muu õuduse kotti loopimist. Või siis klaaspudelite (vähemalt ühe taarapunkti jagu). Ja pärast pidin ma käes puusas seisma prügiauto juhi ja klaasikottide vahel, et ta meie hoolega sorditud prügi samasse prügiautosse ei viskaks. Küsis teine nii imestades, et "kas siis ei tohigi või???!!!". Paistab, et prügionu oli küll projektist kõige vähem kuulnud ja asjade taaskasutamisest kohe üldse mitte midagi. Tal oleks nii kollased kui punased kotid sinna põhjatusse autosse tee leidnud. Päris selge on see, et sellisest kokkupressivast prügiautost ei saa mitte midagi muud välja tulla kui üks kivikõva prügikuubik ja no sealt küll midagi enam sorteerida ei ole lihtsalt võimalik :)
No comments:
Post a Comment